Kool

  I  Oonurme kooli asutamine.

 II  Koolimajad.

III  Koolmeistrid ja õpetajad.

IV  Meenutusi koolielust.  

    

I  Oonurme kooli asutamine.

         1816. aastal kehtestatud talurahvaseadusega pandi mõisadele kohustus rajada kool iga 1000 inimese kohta. Kuigi Oonurme mõisas oli inimesi alla paarisaja, ei olnud Oonurme laste kooliskäimine naaberküladesse mõeldav –  naabritest asuti kaugel ja teedevõrgu puudumise tõttu oli ligipääsetavus suure osa aastast keeruline. Seega oli külasse kooli rajamine vajalik.

       Oonurme kooli asutamisaasta kohta leidub erinevaid andmeid. Tudulinna vallavalitsus  märkis 1901. aastal oma aruandes Rakvere rajooni rahvakoolide inspektorile, et Oonurme kool on asutatud 1836. aastal.^EAA.99.1.194  1880. aastal on Iisaku kirikuõpetaja Rudolph Hippiuse aruandes märgitud asutamisaastaks 1840. ^{EAA.854.1.1942}  Ei ole teada, millistele allikatele tuginedes on need aastaarvud  omal ajal kirja pandud, kuid 19. sajandi 1. poolel, kooli asutamise ajal, ei kuulunud Oonurme  veel Tudulinna valda ega Iisaku kihelkonda. Oonurme kuulus tollal Viru-Jaakobi(Viru-Jaagupi) kihelkonda, kus koguduse õpetajaks oli Friedrich August Hörschelmann. Oonurme kooli mainis ta oma aruandes konsistooriumile 1841. aastal ühe lausega. Ta kirjutab, et Oonurme külas olevat kooli juhib mõistlik ja ustav koolmeister.^{EAA.1187.2.511-10}

 

II  Koolimajad.

         Oonurmes on õppetööd läbi viidud aja jooksul kolmes koolimajas, ruumipuuduse tõttu ka naabruses olnud talus.

      Esimese koolimaja asukoha ja ehitusaasta kohta teateid ei leidu. 1840-ndate aastate aruannetes hinnatakse koolimaja seisukorda “heaks”, edasi “rahuldavaks” ja 1868. aastal “kokkukukkuvaks”.

     1869/70 õppeaasta algas juba uues koolimajas – aruandes seisab, et koolimaja on uus, aga väike. Aastatel 1873-1874 tehti majale läänepoolsesse otsa juurdeehitus. Hoone oli õlgkatusega rehielamu, mis oli ühtlasi ka koolmeistri eluase.

Samas majas käis koos ka vallakohus. Koolimaja juurde kuulusid abihooned ja kuni 1909. aastani ka haritav maa, mis oli koolmeistri kasutada – algselt õpetamise eest rahapalka ei makstud.

 

 

      Helmi Juurik on 1988. aastal meenutanud eluolu vanas koolimajas, kus ta aastatel 1922-1925 õpetajana töötas:

Koolimajas oli 2 klassiruumi, pääle selle majahoidja eluruum. Maja otsas oli rehetuba, pime ja sünge ruum, kus sel ajal elas üks vana nõdramõistuseline mees, keda kutsuti Lelle-Jaaniks. Tema elas vaikselt omaette ja meid kunagi ei seganud. Väljastpoolt paistab koolimaja armetu ja vana oma pika õlgkatusega, aga seestpoolt olid klassiruumid korralikud ja väga kodused. Üks klassiruum oli suurem, sellel oli 2 akent lääne poole ja 3 lõunasse. Valgust oli küllalt. (Tegelikult 2 lõunas, 1 läänes ja 1 põhja suunal. H.Juuriku visandatud kooli plaanil on akende asukoht õigesti märgitud. I.L.) Väiksemal klassiruumil oli 3 akent lõunasse. Koolipingid olid korralikud ja terved, nagu nad nüüdki koolides on. Suuremas klassiruumis oli suur leivaahi, seda köeti talvel. Samas ruumis oli ka päris uus harmoonium, suur kapp ja klassitahvel jalgadel. Õpetaja laud asus veidi kõrgemal üldisest põrandast, terve läänepoolne klassipõrand oli muust põrandast kõrgem. Teine klassiruum oli väiksem, seal rippus klassitahvel seinal. Põrandad olid värvimata laudadest, pesemisest valged ja kulumisest veidi konarikud. Laed polnud kõrged, ulatas peaaegu käega puutuda. Suuremast klassiruumist läks uks õue, lõunapoole. Õpilaste riiete jaoks oli üks uks väikesest klassist kitsasse koridori, mille seintel olid riidenagid pealisriiete riputamiseks. Suuremas klassis asusid 4. ja 3.kl õpilased, väiksemas 1. ja 2. klassi õpilased. Kuna 1. klassiga tuli rohkem töötada ja seda polnud kerge teha teise klassi kõrval ja 2. klassi õpilasi oli vähe, siis paigutati 1. klassi lapsed, keda oli 10 ümber, Mardi talu väikese õuemaja ühte tuppa. Siis olid koolimajas suures klassis koos 3 klassi korraga – 4., 3. ja 2., kokku umbes 30 last. Õpetajal, kes õpetas nii 1. klassi, kui ka teiste klasside lapsi, tuli rännata koolimaja ja Mardi talu vahet.( u. 100 meetrit. I.L.)

 

 

     1908. aastal eraldas Oonurme mõisaomanik Georg Vege koolihoonete all oleva maa Kooli kinnistust ja kinkis Oonurme koolile. Ametist lahkuv koolmeister Abel Valter ostis seejärel mõisalt ülejäänud kinnistu, kuhu ta ka taluhooned ehitas – Kooli talu. Järgmise koolijuhataja Aleksander Sofri ametiajal, 1909-1918,  hakati rääkima uue koolimaja ehitamise vajadusest. Maja remontimist ei peetud enam otstarbekaks, lisaks kimbutas üha suureneva õpilaste arvu tõttu ruumipuudus. Tudulinna vallavolikogus on 1914. aastal mitmel korral Oonurme kooli ehitamine arutusel olnud.  Oonurme kogukonna esitatud joonised lükati volikogus tagasi, kuna need liiga suurt koolimaja soovisid. Tekkinud vastasseisu tõttu jäeti projekt määramata ajaks kõrvale. 1922. aasta talvel hakati vedama Oonurme kohaomanike poolt kooli hoovi  ehitusmaterjale. Sama aasta kevadel võttis Oonurme Algkooli lastevanemate kogu vastu otsuse pöörduda palvega Viru Maakonnavalitsuse ja Siseministeeriumi poole, et Tudulinna vallavolikogu võtaks eelarvesse Oonurme kooli ehitamise. Järgmisel talvel veeti taliteid mööda materjale juurde ja ehitus algas 1924. aasta suvel. 1926. aasta sügiseks oli uus koolimaja katuse all ja uksed-aknad ees. Õppetöö toimus siit peale uues majas, kuigi ehitustööd veel jätkusid 1930. aasta suveni, mil maja sai peale voodri ja värvi.

1.- klass, 2. – klass; 3. – rekreatsiooni ruum; 4. – riiete ruum; 5. – kantselei; 6. – kojad; 7. – koolijuhataja korter; 8. – sahvrid; 9. – kooliteenija, internaadi köök; 10. – pesemise ruumid; 11. – klosetid; 12. – käsitööklass; 13. – internaadi ruumid; 14.-15. – õpetaja korter; 16. – kooliteenija korter

 

 

 

 

 

 

III  Koolmeistrid ja õpetajad.

 

Jüri NÕMBERG, Oonurme esimene koolmeister, ametis aastani 1859.

     Oonurme kooli koolmeistri nime võib esmakordselt leida 1844. aasta novembris esitatud aruandes.^{EAA.1187.2.1454-3} 1844/45 õppeaastal oli Oonurme koolis 9 poissi ja 8 tüdrukut ning õpetajaks Ado Simo Jürri. Kuigi perekonnanimed olid selleks ajaks ka Oonurmes juba 10 aastat tagasi määratud, kasutati kohati ikka vaid isa- ja eesnime, vahel ka talu- ja eesnime. Mõnel järgneval aastal on õpetaja nimeks antud nii Ado Jürri, Ado Simo Jürri kui ka Simmo Jürri. Uurides kirikuraamatutest Oonurme küla inimeste nimekirju, võib väita, et tegemist on siiski sama inimesega – Ado Jürri Simo poja Jürriga ehk Jüri Nõmbergiga(1803-1859). Alates 1850. aastast on ta ka aruannetes üles tähendatud kui Jürri Nõmberg. Ta oli kohalik talupoeg, nagu ka ta esivanemad. Ta õppis koolmeistriks aastatel 1837-1839 Simuna kihelkonnakoolis. Jüri Nõmberg abiellus 1826. aastal Mai Hahoga(1805-1863). Neil oli 5 last. Ta pidas koolmeistri ametit kuni 1859. aastani, mil ta haigestus tiisikusse ja suri sama aasta oktoobris.

 

Juhan HAHN, Oonurme koolmeister aastatel 1859-1885.

      1859/60 õppeaastal alustas koolmeistrina Juhan Hahn(1833-1910).^{EAA.1187.2.530-4} Ta sündis 7. detsembril 1833. aastal Rannu kihelkonnas Valgutas ja omandas hariduse Rannu kirikukoolis. 1860. aastal abiellus ta Oonurmest pärit Mai Schnuriga(sünd. Nõmberg). Neil oli 3 last – 1861. aastal sündinud Toomas, 1863. aastal sündinud Kai ja 1865. aastal sündinud Simo. Toomas ja Kai surid lapseeas, Simost sai hiljem õpetaja Kurtna koolis. Vahepeal oli Oonurme Viru-Jaakobi kihelkonna alt Iisaku kihelkonna haldusalasse läinud ja alates 1868. aastast kajastuvad Oonurme kooli andmed Iisaku koguduse pastori aruannetes konsistooriumile.

 

Abel VALTER, Oonurme koolmeister aastatel 1885-1909.

        Järgmisena võttis ameti üle kohalik mees Abel Walter(1866-1930). Abel Valter(Walter) sündis Oonurmes Kupja(Kubja) rendikohas, Toomas ja Mari Walteri teise pojana. Ta lõpetas 1885.aasta kevadel Iisaku kihelkonnakooli ja asus sama aasta sügisel, 19aastasena, Oonurme koolmeistriks. Ta abiellus 1888. aastal Marie Pikkatiga Tudulinnast. Neil oli kolm last, kellest keskmine, Robert, sai hiljem samuti Oonurme kooliõpetajaks. Abel Valter oli aktiivne kohalikus kultuurielus ja juhatas laulukoori. Lisaks tegeles ta ka rahvaluule kogumisega – tema poolt on saadetud Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile  suurel hulgal laule, luuletusi, jutte, vanasõnu ja mõistatusi.

 

 

 

 

Aleksander SALUTAMM (Sofri) töötas Oonurme koolis aastatel 1909-1915 ja 1917-1918.

     1908. aasta sügisel valiti uueks õpetajaks Aleksander Sofri(1891-1949) Tudulinnast. Ta alustas tööga 1909. aastal, olles alles saanud 18aastaseks. Aleksander Sofri õppis Jõhvi Ministeeriumikooli pedagoogika kursusel ja tegi eksternina kutseeksami. Kui eelmised koolmeistrid said tasuks kasutada koolile kuuluvat maad ega saanud rahapalka, siis A. Sofri hakkas saama tasu rahas. Nagu selgub tema lepingust vallaga, kuulus õpetaja kohustuste hulka ka jutluste pidamine kohalikus palvemajas, mis asus koolimaja kõrval. Ta juhatas ka Oonurme laulukoori, millega käidi VII Üldlaulupeol 1910. aastal. I maailmasõja ajal sai ta töötada 1915. aasta septembrini, mil mobiliseeriti 2. järgu maakaitseväelasena sõjaväkke. Teda valiti asendama eelmise õpetaja Abel Valteri poeg Robert. Aleksander Sofri tuli tagasi 1917/18 õppeaastaks, kuid lahkus seejärel Oonurmest Toilasse, kus asus tööle kohaliku algkooli juhatajana. Ta abiellus 1919. aastal kooliõpetaja Veera Angelika Reisega, 1921. aastal sündis neil tütar Mia Emilie. Alates 1925. aastast töötas A.Sofri Voka algkoolis juhatajana. 1935. aastal võttis Sofri perekond omale uueks perekonnanimeks Salutamm. 1944-1946 töötas Aleksander õpetaja ja juhatajana Rakke 7-klassilises koolis ja 1946 kuni oma surmani, 1949. aastal, oli ta õpetaja ja õppealajuhataja Väike-Maarja 7-klassilises koolis.

 

 

 

 

Robert VALDRE (Valter) töötas Oonurme koolis aastatel 1915-1917 ja 1918-1922.

     Robert Valter(1894-1953) sündis Kooli talus, koolmeister Abel  ja Marie Valtri perre. Alghariduse omandas ta Oonurmes, hiljem käis Rakvere kolmeklassilises linnakoolis, mille lõpetas 1912. aasta kevadel. Alates 1915. aastast Oonurmes asendusõpetajana töötanud Robert Valter läks peale A.Sofri väeteenistusest naasmist 1917/18 õppeaastaks Tudulinna kooli õpetajaks. Peale A.Sofri lahkumist Oonurmest, sai Robert Valter 1918. aasta 15. oktoobrist Oonurme kooli juhatajaks. Sügisel 1919. aastal tuli teiseks õpetajaks Tudulinnast pärit Klavdia Tsõganova.  Robert Valter töötas Oonurme koolis 1922. aastani, mil lahkus Savalasse koolijuhatajaks. 1923. aastal abiellus Robert Rakverest pärit Matilde Hermine Theophilie Postiga. Nende perre sündis 5 last. Perekonnanimi Valter asemele võeti 1936. aastal Valdre ja Matilde Hermine Theophilie võttis uueks eestipäraseks eesnimeks Mall. Mall Valdre töötas samuti Savala koolis, hiljem ka Oonurme koolis. Hiljem on Oonurmes õpetajaks olnud ka nende tütar Leida Nõmme.

 

 

 

 

     1922. aasta sügisest sai Oonurme kooli juhataja kohusetäitjaks Klavdia Tsõganova ja teiseks õpetajaks valiti Helmi Juurik.

 

Klavdia OJA (Tsõganova) töötas Oonurme koolis aastatel 1922-1930.

    Klavdia Tsõganova(1900-1963) vanemad, Andrei ja Olga, pidasid Tudulinnas väikest talukohta. Klavdia käis aastatel 1909-1913 Tudulinna 4klassilises vallakoolis. Seejärel asus ta õppima Mustvee kõrgemasse algkooli, mille lõpetas 1917. aastal. Peale seda läbis ta samas õppeasutuses aastased pedagoogilised kursused. Aastatel 1919-1922 töötas Klavdia Tsõganova Oonurme 4klassilises koolis õpetajana. Samal ajal omandas ta kolme suve jooksul õpetajate ettevalmistuskursustel õpetaja kutse. Peale Robert Valteri lahkumist sai temast kooli juhataja. Selles ametis töötas ta 1929. aastani, kui uueks juhatajaks sai Robert Pärnik. Ta töötas veel kuni 1930. aasta kevadeni õpetajana Oonurme koolis, seejärel koondati.

     Klavdia Tsõganova abiellus 1927. aastal  Kubjara talus elanud August Ojaga ja 1932. aastal sündis neil tütar Maret. Peale koolist lahkumist tegi Klavdia talutöid Kubjaral. August haigestus tuberkuloosi 1935. aastal ja suri 1938. aastal. II maailmasõja järgsetel aastatel lahkus Klavdia Oja Oonurmest, töötas lühikest aega Tudulinna metskonnas raamatupidajana ja 1948. aasta sügisest Kuru mittetäieliku keskkooli direktorina.

 

Helmi JUURIK töötas Oonurme koolis aastatel 1922-1925.

     Helmi Juurik(1903-1992) sündis Peterburi kubermangus Gattšinas, sealsamas käis ka 5 klassi koolis. 1919. aasta augustis tulid nad perega Venemaal alanud kodusõja eest Eestisse, Voka valda. Sama aasta sügisel astus ta Narva I Reaalgümnaasiumisse, mille lõpetas 1921. aasta kevadel kõigis ainetes heade tulemustega. Muuhulgas õppis ta ka nelja võõrkeelt – vene, saksa, ladina ja prantsuse keelt. 1921. aasta sügisel astus ta Tartu Ülikooli Matemaatika- ja loodusteaduskonna Matemaatika osakonda. Peale aastast õppimist otsustas ta raske majandusliku olukorra tõttu õpingud ülikoolis katkestada ja asuda tööle õpetajana Oonurme koolis. 1923. aasta suvel käis ta Tartus õpetajate kursustel. Ta elas Mardi talus, samas talus oli ka välja renditud üks ruum 1. klassi õpilastele, kuna vanas koolimajas valitses ruumipuudus. Oonurmes töötas ta 1925. aasta kevadeni. Järgmisel õppeaastal õppis Helmi Juurik Tallinas pedagoogilisel kursusel, peale mida siirdus Voka algkooli õpetajaks. Ta töötas aastate jooksul õpetajana veel Vana-Sõtke, Konju ja Haljala koolides. 1950. aastal pani nõukogude võim Helmi Juuriku valiku ette – õpetaja amet või jumala teenimine. Sügavalt uskliku inimesena tuli tal õpetaja tööst loobuda.  Hiljem on Oonurme koolis õpetajana töötanud ka Helmi noorem õde Salme Juurik.

 

 

Robert PÄRNIK, Oonurme kooli juhataja aastatel 1929-1935.

    Robert Pärnik(1905-1984) sündis Tudulinna vallas Pärniku külas Tammesaare talus. Ta omandas alghariduse Tudulinna algkoolis ja aastatel 1922-1926 õppis Rakvere Õpetajate Seminaris. Töötas aastatel 1927-1928 Rohu algkoolis, millele järgnes teenitus kaitseväes. Kaitseväe teenistuse ajal, 1. augustil 1929, valis Tudulinna  vallavolikogu Robert Pärniku Oonurme algkooli juhatajaks. Ta vabanes teenistusest 13. septembril ja asus seejärel ametisse. Klavdia Oja, kes oli senini koolijuhataja kohal olnud, töötas kevadeni õpetajana ja lahkus seejärel koolist.  Robert Pärnik töötas Oonurme koolis 1935. aasta suveni ja vahetas seejärel Haridusosakonna otsusega kohad Venevere koolijuhi Voldemar Veltbachiga.

    Robert soetas Oonurme aastatel omale püssi ja hakkas  jahil käima. Sagedamateks jahikaaslasteks olid tal vennad Rein Nõmberg ja Jakob Nõmberg(Metsmäe), Johannes Mittendorf(Mäemets) ja Rudolf Linkholm. Koos jahisõpradega kuulus ta ka Kaitseliidu ridadesse. Õpetamise ja jahipidamise kõrvalt leidus tal aega ka kohalikus kultuurielus osalemiseks. Ta juhatas kohalikus haridusseltsis laulukoori ja pasunakoori ning lõi kaasa näiteringis. Peale Oonurme Hariduse Seltsi tegutses külas teinegi kultuurihuviliste ühing – Karskusselts “Tungal”. Lisaks spordiga tegelemisele, oli karskusseltsil ka oma laulukoor, mis eesotsas koorijuht Robert Pärnikuga võttis osa 1933. aastal X üldlaulupeost. 1930. aasta sügisel tuli paariks aastaks Oonurme kooli õpetajaks Elsa Rosenberg – Roberti tulevane abikaasa, kellega töötati hiljem koos ka Venevere ja Aa koolides.

 

 

     1930. aasta sügisest pidid Oonurme 4klassilise algkooli lõpetanud õpilased minema Tudulinna kooli 5. klassi. Sellega polnud nõus paljud lapsevanemad, kes  nõudsid Tudulinna vallalt Oonurme koolis 5. klassi avamist ja teise õpetaja juurde palkamist. Vallavolikogu seda nõudmist ei rahuldanud ja Oonurme lapsevanemad otsustasid oma kuludega teise õpetaja lisaks palgata. Kooli hoolekogu korraldas avaliku konkursi ja kolme kandidaadi seast valiti uueks õpetajaks Elsa Rosenberg. Järgmiseks õppeaastaks, nüüd juba Oonurme 6klassilisele koolile, otsustas vallavolikogu ametlikult uue õpetaja palgata. Algselt osutus valituks Lemmakust pärit kandidaat, kuid ilmnesid asjaolud, mis ei lubanud tal osaleda. Viru Maavalitsus tühistas valimised ja määras uueks õpetajaks Elsa Rosenbergi, kelle kandidatuuri olid üles seadnud Oonurmes elavad volikogu liikmed.

 

       

Elsa PÄRNIK (Rosenberg), Oonurmes õpetaja aastatel 1930-1932.

     Elsa Rosenberg(1909-2003) sündis Kadrina kihelkonnas Undla vallas. Ta omandas õpetaja kutse Rakvere Õpetajate Seminaris. Oonurme koolis töötas Elsa 2 õppeaastat ja lahkus 1932. aasta sügisel Pada valda, Pikaristi algkooli õpetajaks. Ta abiellus Oonurme koolis tuttavaks saanud koolijuhataja Robert Pärnikuga, kellega hiljem töötas koos ka Venevere ja Aa koolides. Elsa ja Robert Pärnikul sündis 3 last.

 

 

 

 

 

 

 

     Tudulinna vallavolikogu valis 1932. aasta augustis Oonurme koolile uueks õpetajaks Salme Juuriku.

 

Salme LEPASAAR (Juurik), Oonurme kooli õpetaja aastatel 1932-1937.

     Salme Juurik(1909-1976) sündis Peterburi kubermangus, kust nende pere 1919. aasta augustis sõjategevuse eest Eestisse, Voka valda kolis. Tema õde Helmi oli Oonurme koolis 1922-1925 õpetaja ametit pidanud. Salme Juurik õppis aastatel 1923-1929 Rakvere Õpetajate Seminaris. 1929. aasta septembris astus ta sama asutuse juures korraldatud kursustele algkooli õpetaja kutse omandamiseks. Ta alustas praktikat õpetaja kohusetäitjana Rakvere Vene Heategeva Seltsi eraalgkoolis. Enne jõule lahkus ta sellest koolist omal soovil ja 1930. aasta jaanuarist augustini oli ta praktikal Petserimaal Trestki algkoolis. Algkooliõpetaja kutsetunnistuse sai ta Rakveres 2. septembril 1930. aastal. 1930/31. õppeaastal oli ta koduõpetajaks  Petserimaal, järgneval õppeaastal kodukoolis Järvamaal. Edasi järgnesid Oonurme aastad, 1932-1937. Salme Juurik abiellus Narvas 1937. aasta juunis Oonurmest Mihklimurru talust pärit Paul Lepasaarega. Sama aasta augustis saadeti Haridusministeeriumi Koolivalitsuse otsusega Salme Lepasaar õpetajaks Mädapea algkooli. Tema asemele tuli Oonurme kooli õpetajaks Mädapea algkooli õpetaja Amalie Jalakas. Mädapea koolis töötas Salme Lepasaar 1941. aasta suveni. II maailmasõja ajal asus elama Pärnumaale Sindi-Lodja kanti ja 1945. aasta sügisel alustas tööd õpetajana Are Mittetäielikus Keskkoolis.

 

 

 

     Viru maakonna haridusosakonna otsusega vahetati omavahel 1935. aasta sügisest Oonurme ja Venevere koolide juhatajad – Robert Pärnik lahkus Veneveresse ja Oonurme kooli uueks juhatajaks sai Voldemar Veltbach.

 

Voldemar VELTBACH, Oonurme kooli juhataja aastatel 1935-1947.

     Voldemar Veltbach(1890-1981) sündis Pala vallas Tartumaal. Isa oli mõisas sulane, hiljem mõisa metsavaht. Tal oli kaks venda – Juhan ja Henrik.  Voldemar õppis Torma kihelkonnakoolis aastatel 1903-1906, Saadjärve ministeeriumikooli pedagoogika klassis aastatel 1906-1907 ja õpetaja kutseeksami tegi eksternina Tartus, Aleksandri Gümnaasiumis 1912. aastal. Täiendavatel kursustel käis 1930. aastal Rakvere Õpetajate Seminaris. I maailmasõja ajal, 1. juuli 1914 – 27. detsember 1914, teenis tsaariarmees , 295. Svirsky polgus reamehena. Vabanes tervislikel põhjustel. Oonurmes juhatas laulu- ja pasunakoori ja võttis osa 1938. aastal XI üldlaulupeost Oonurme Hariduse Seltsi ja Karskusseltsi “Tungal” ühendkoori juhina.

Töökohad:
1907-1910 Pedaspää Algkooli juhataja ; 1910-1911 Venemaal, Dubnitsa Eesti asunduse kooli juhataja ; 1911-1916 Võtikvere Algkooli juhataja ; 1916-1917 Lokuta Algkooli juhataja ; 1917-1919 Venemaal, Oudova Eesti Kooliseltsi õpetaja ; 1919-1923 Lokuta Algkooli juhataja ; 1923-1935 Venenere Algkooli juhataja ; 1935-1947 Oonurme Algkooli juhataja ; 1947-1956 Karitsa 7klassilise kooli direktor ; 1956. aasta septembrist läks pensionile kuid asendas 56/57 õppeaastal Kõnnu Algkooli juhatajat.

Voldemar Veltbach abiellus 1917. aastal Venemaal Oudovas Hilda Schmidt’ iga. Neil sündis kolm tütart – Aino, Vally ja Viivi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1937. aasta sügisel tulid Salme Juuriku asemele õpetajad  Eliise Rumm ja Amalie Jalakas.

 

Eliise RUMM, Oonurme kooli õpetaja 1937/38 õppeaastal. 

    Eliise Rumm(1910-1974) sündis Roelas. Alghariduse omandas Viru-Roela 6-klassilises koolis. Seejärel siirdus õppima Rakvere Õpetajate Seminari, mille lõpetas 1931. aastal. Järgnes praktika-aasta õpetajana Viru-Roela 6-klassilises koolis ning 1932. aasta kevadel omandas õpetaja kutse Rakvere Õpetajate Seminari korraldatud kursustel. 1934/35 õppeaasta esimesel poolel töötas  ta Avanduse vallas Rohu Algkoolis asendusõpetajana, alates õppeaasta teisest poolest Tütarlaste Hoolekandekoolis õpetaja-kasvatajana. 1937. aasta sügisel määrati Eliise Rumm Oonurme kooli õpetajaks. Oonurmes töötas ta ühe aasta ja 1938. aasta sügisest alustas tööd  Peressaare vastavatud algkoolis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Amalie JALAKAS töötas Oonurme koolis aastatel 1937-1949.

     Amalie Jalakas(1900-1985) sündis Püssi vallas ja kasvas üles Rakveres. Ta lõpetas Lüganuse Hariduse Seltsi 2. järgu erakooli ja see järel omandas Rakveres algkooliõpetaja kutse. Aastatel 1919-1925 töötas A. Jalakas õpetajana Viru-Maidla vallas Savala Algkoolis. Savalast suundus ta naabruses asunud Maidla Algkooli, kus töötas õpetajana 1934. aastani. Järgnesid 3 aastat õpetajaametit Rakvere vallas Mädapea Algkoolis, kust 1937. aasta sügisel määrati Haridusministeeriumi otsusega tööle Oonurme kooli. Oonurmest lahkus Amalie Jalakas 1949. aastal.

 

1944. aasta sügisel tulid Oonurme kooli uued õpetajad – Hans Rennel ja Mall Valdre.

 

Mall VALDRE (Post) töötas Oonurme koolis õpetaja ja juhatajana aastatel 1944-1957.

      Matilde Hermine Theophilie Post(1901-1964) sündis ja kasvas Rakveres, kus lõpetas 1920. aastal Rakvere Linna Tütarlaste Gümnaasiumi. Samal aastal alustas ta tööd õpetaja kohusetäitjana Viru-Jaagupi Algkoolis. Õpetaja kutse omandas ta Tallinna Õpetajate Seminari juures 1922. aastal.  1923. aastal läks Matilde Post tööle Maidla valda Savala Algkooli. Samal aastal abiellus ta Savala kooli juhataja, Oonurmest pärit Robert Valteriga. Nad võtsid 1936. aastal perekonnanimeks Valdre. Matilde Hermine Theophilie vahetas ka eesnime eestipärasema vastu ja kandis edaspidi Mall Valdre nime.  1932. aastal võeti Riigikogus vastu “Tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise seadus” , mille alusel võidi õpetaja töökoht üles öelda ja ta õpetajate reservi arvata, kui ta abikaasal on kindel sissetulek. Mall Valdregi oli arvatud reservi aastatel 1932-1938, pärast mida jätkus töö Savala koolis kuni 1944. aastani. 1944. aasta sügisel tuli Mall Valdre elama Oonurme ja hakkas õpetama lapsi Oonurme koolis. Alates 1947. aastast kuni 1956. aastani oli ta koolis juhataja ja oma viimase õppeaasta, 1956/57, õpetaja.

 

 

Hans RENNEL töötas Oonurme koolis aastatel 1944-1949.

     Hans Rennel(1923-2009) sündis Tartumaal Torma vallas, kus ta isa pidas metsaülema ametit. Kooliteed alustas Hans Võtikvere Algkoolis. Järgnes Viljandi Maakonna Gümnaasium, mille ta lõpetas 1942. aastal. Samal aastal astus Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsandusosakonda, kus ta õppis 2 aastat. 1944. aasta algul välja kuulutatud mobilisatsiooniga võeti ta ülikoolist Saksa armeesse. Sügise saabudes ei läinud ta taganevate Saksa vägedega kaasa, vaid tuli isa sünnikoju Tudulinna valda. Nõukogude vägede saabumisel Eestisse kuulutati välja järgmine mobilisatsioon. Sellest õnnestus tal pääseda, kuna Oonurme kooli vajati samal ajal õpetajat. Oonurme kooli juhataja oli sel ajal Voldemar Veltbach, kes oli olnud Hansu isa Toomase tuttav. Veltbachi abiga sai ta 1944. aasta sügisest tööd õpetaja kohusetäitjana Oonurme koolis, kus ta töötas 1949. aastani. Oonurmes tutvus Hans tulevase abikaasa Armilde Lepasaarega Lepasaare talust. Ta jäi elama Oonurme ja töötas hiljem kohalikus metskonnas.

 

 

 

 

     1946. aastal loodi koolide juurde sõjaala juhataja ametikoht.

 

Richard KIIK töötas Oonurme koolis 1946. aastal.

     Richard Kiik(1921-1976) sündis Lohusuu vallas Raadnal, kust ta  perekond kolis Peressaare külla. Aastatel 1929-1935 omandas ta hariduse Oonurme koolis. 1941. aasta suvel mobiliseeriti ta Nõukogude armeesse, kust vabanes 1946. aastal. Sama aasta suvel määrati ta Oonurme Mittetäiliku Keskooli juurde sõjaala juhatajaks. Sügisel andis ta ka paar kuud kehalise kasvatuse tunde, siis kaotati see ametikoht koolis. Hiljem on töötanud Oonurme metskonnas erinevatel ametikohtadel.

 

 

 

 

 

Leida NÕMME (Valdre), Oonurme kooli õpetaja aastatel 1947-1950.

     Leida Valter(1925-2004) sündis Savalas õpetajate perre. Tema isa Robert Valter, endine Oonurme koolijuhataja, oli ka Savalas koolijuhataja, ema Matilde oli samas õpetaja. Leida käis algkoolis Savalas ja Maidlas, gümnaasiumi lõpetas 1945. aaastal Rakveres. Järgnesid 2 aastat Kehtna Kodumajanduskoolis. 1947. aasta sügisel tuli ta õpetajaks Oonurme kooli, kus töötas sel ajal ka ta ema Mall Valdre. Ta tuli algul elama isa sünnikoju  Kooli tallu, peale abiellumist Simo Nõmmega aga asus elama Aadra talusse. Õpetaja ametit pidas Leida Nõmme 1950. aastani. Järgmisel aastal koliti Tudusse ja 1960. aastal Rakverre.

 

 

 

 

 

 

 

Linda LAAS (Kundla) oli Oonurme koolis asendusõpetaja 1949. aastal. 

     Linda Kundla(1921-1951) sündis Assamalla vallas Kadilas. Alghariduse sai Kadila ja Lasila koolides. 1934. aastal astus Väike-Maarja Ühisgümnaasiumisse, mis jäi peale kaht aastat lõpetamata. Aastatel 1937-1940 õppis ta Rakvere Kaubanduskeskkoolis. Järgnesid abielu ja lapse sünd 1941. aastal. Oonurme kooli tuli ta asendema 1949. aasta algusest lapsehoolduspuhkusele läinud Leida Nõmmet. Sel ajal oli Oonurmes õpetajaks ka Linda Laasi abikaasa õde – Amalie Jalakas.

 

Virve Kütt

 

Ilmar Kallip

 

Marta Kannik

 

Helje LEPASAAR (Lugus), oli Oonurme koolis õpetaja aastatel 1957-1959.

     Helje Lugus sündis 1936. aastal Virumaal Kulinal. Algkooli lõpetas Adaveres, kuhu ta perega vahepeal kolinud oli. Järgnesid õpingud Põltsamaa Keskkoolis, mille lõpetas 1955. aastal. 1957. aastal lõpetas Helje Tartu Pedagoogilise Kooli ja ta määrati Oonurme algklasside õpetajaks. Seoses õpilaste vähesusega Oonurme koolis viidi ta 1959. aastal üle Võipere Algkooli õpetajaks. Oonurme päevil tutvus Helje oma tulevase abikaasa, Lepasaare talust pärit Juhan Lepasaarega. Peale abiellumist kolis Helje Lepasaar Tudulinna, kus töötas kohalikus koolis 2000. aastani.

 

 

 

 

 

 

 

 

⇒ FOTOD KOOLIMAJAST, ÕPETAJATEST JA ÕPILASTEST ⇐

 

 

IV  Meenutusi koolielust.

 

Alma Allika(sünd. Lepasaar) on sündinud 1904. aastal Hansu talus, kust koliti 1910. aastal Allika talusse. Ta on kirja pannud oma mälestusi Oonurme koolist, kus ta õppis aastatel 1913-1916.

 

 

 

 

Kuidas õpiti 20.sajandi algul Oonurme külakoolis.

     Koolis oli siis 3 klassi ühe õpetajaga, õpetajaks Aleksander Sofri. Põhilised õppeained olid: eesti keel, vene keel, matemaatika, usuõpetus, kirikulaul ja 3. kl. alates ajalugu ja geograafia. Sel ajal algas venestamisperiood meie koolides ja õppeained olid kõik vene keeles, väljaarvatud eesti keel, usuõpetus ja kirikulaul. Olin just 1. klassis, raskust tekitasid matemaatika tekstülesanded, ei mõistnud ju mis tekst nõudis. Aga peagi leiutasime ise lahendusviisi: esimesed arvud liitsime, saadud summast teised lahutasime. Õpetaja ei jõudnud kõiki töid kontrollida, tööd olid tehtud kivitahvlitele, mis õpetaja käsul jälle maha pühkisime. Vanemas klassis ajalugu ja geograafia pidime lihtsalt pähe õppima, ka vene keele tunnis antud lugemispalad. Laupäeviti käisid veel usuõpetust kordamas suured leeriminejad tüdrukud ja poisid, siis meie, väikesed, ainult kirjutasime ja kuulasime. Minu kodu oli koolimajast 3,5 km kaugusel metsatalus. Teest 1 km oli põlist paksu metsa, ülejäänud osa põõsatihnikus heinamaa. Sellise raske ja pika koolitee tõttu lasti mul 9 aastani kodus kasvada ja õppida isa-ema juhendamisel. Lugemine ja kirjutamine olid üsna käes, ka arvutamine 20 piires läks, kui isa mind külla minnes kaasa võttis ja õpetaja juurde eelproovile viis. Viimane tahtiski mind 2. klassi panna aga, et vene keel puudus täiesti ja et ma kasvult ka hästi väike olin, määrati mind isa soovitusel 1. klassi. Mäletan, kui esimest korda kooli läksin. See oli pime oktoobrikuu hommik, siis algas kool oktoobris. Ettevalmistused kooli minekuks algasid aga ju aasta varem. Ema kudus villase kleidiriide kanga, mis viidi Rakverre värvida ja pressida. Ka koolikoti kudus ema telgedel, see oli villasest lõngast tumepruuni põhja sisse kootud mitmevärvilised triibud, mis hästi värvilt sobisid ja nägusa kanga moodustasid. Valmisõmmelduna sai koolikotti tugeva paela või rihma abil õlal kanda. Sellesse kotti pandi ainult raamatud, vihud ja muud koolitarbed. Kooliminemise sügiseks pidi kõik vajalik valmis olema. Kleidi õmbles üks sugulane, aga jalanõude tarvis tõi isa kingsepa koju, kes tegi teel käimise jaoks valgest lihtnahast lapse jala järgi väikesed säärsaapad, koolis olemiseks aga mustast kroomnahast kingad. Oligi käes esimene koolipäev. Tõusti vara, söödi varem ja nagu kõik pere abistas väljaminejaid. Et koolitee pikkus oli 3,5 km, hakkasime minema päris pimedas. Isa astus ees leivakott seljas ja tulelatern käes, mina raamatukotiga järel. Kohati olid teel suured vee ja mudalombid, mida isa hoolega valgustas, sest neist pidime eemalt ringi minema. Koolimajja jõudes oli suurem jagu lapsi juba seal. Isaga läksime õpetaja tuppa, kus nimi kirja pandi ja klass määrati. Siit peale algas esimene tutvus ja sõprus kooliga. Õpetaja toast tulles oli vastas täditütar Linda Valter, kes kutsus selleks nädalaks oma juurde. Nii ei olnud tarvis isal õhtul vastu tulla ja leivakotigi viis koju tagasi. Järgmisel nädalal läksime juba hobusega, sest tarvis oli viia magamisriided, toiduvalmistamiseks mingi nõu ja kõik söögiriistad. Nüüdsest peale oli võimaldatud kaugemal elunevatel lastel koolimajas ööbida, sest vallavalitsuse poolt pandi tööle koolikoristaja, kes korterilastele valmistas lõunasöögi, õhtuks keetis teevee, hommikuks tegi kohvi, aga muu tegime lapsed ise. Õpetajale leiti korter lähemasse tallu, kooliteenijale anti elamiseks endine õpetaja tuba, kus vahetundide ajal viibis ka õpetaja.

     Rahva mälestuste järgi oli esimene õpetaja Oonurme koolis Jakob Aho. Tema järel asus tööle Abel Valter, kes töötas seal terve elu 1911 aastani. (Arhiiviandmete põhjal töötas A.Walter koolis 1885. aastast 1909. aastani ning enne teda olid ametis Juhan Hahn ja Jüri Nõmberg. Jakob (H)aho nimelisi on Oonurmes mitu elanud, kuid sellenimelist õpetajat ei leia. I.L.) Nüüd määrati õpetajaks Aleksander Sofri Tudulinnast, kes töötas vaid mõne aasta. Tema järel hakkas õpetama Robert Valter Abeli p., kes lõpetas Rakvere Kreiskooli ja kes töötas siin oma abikaasa Mallega mitmeid aastaid, sest hiljem muudeti kool kahekomplektiliseks. Esimesed õpetajad rahapalka ei saanud, vaid töötasuks said nad kasutada koolile kuuluvat maad, mis iga kooli juures olemas. Sellepärast olid kooli juures ka kõik vajalikud majapidamishooned. Eraldi oli õue peal ait, kus õpetaja vilja ja muud vara hoidis, loomade jaoks laut.

Elu koolimajas.
Korterilapsi kogunes 18-20 ja pärast rohkemgi. Õppimine toimus klassis õhtuti ühe laes rippuva petroolilambi valgel. Esialgu pidime -lapsed- ise petrooli muretsema, pärast anti see valla poolt ja koolitädi – nagu meie teda kutsusime, – puhastas õhtuti lambi ja kallas õli sisse. Muidugi oli töö sellise ühe lambi valgel raske ja poolpimedas. Hiljem mõned lapsevanemad andsid oma lastele kaasa väikese 5-e liinilise laualambi, mis tööd kergendas. Ka meie ja Mihklimuru lapsed saime sellise lambi, küll oli siis rõõmu! Videviku ajal oli põranda pühkimine. Poisid lükkasid pingid akna poole, tüdrukud pühkisid, ja siis jälle pingid tagasi koos riidenagiga, millel rippusid korterilaste üliriided. Oli siis seda tolmu ja möllu! Peale õppimistinde s.o kell 21.00 algas voodite tegemine. Magasime ju klassis siseseina ääres põrandal. Poisid lükkasid pingid ja riidenagiseina äärest akna poole, et paras ruum jäi, ja kandsid aluskotid põrandale. Iga perele omaste triipude järgi olid kotid tuttavad ja nende asetamine polnud raske. Magamine oli reas, ühes otsas poisid, teises tüdrukud, keskel aga mõne pere õde-vend kõrvuti. Tütarlaste ülesanne oli linad ja peapadjad kohale seada. Voodite tegemine oli kordamööda ja sellest peeti rangelt kinni. Kui kõik valmis, lapsed teki all, siis korrapidaja kustutas tule ja nüüd pidid kõik vaikseks jääma. Mõnikord kestis veel jutt ja isegi möllamine edasi, siis koolitädi koputas vastu seina või halvemal juhul tuli ise, siis oli naljal lõpp.

Toitlustamine.
     Hommikul ja õhtul tegime -lapsed- ise. Tädi keeis valmis ainult tee- ja kohvivee. Lõunaks tädi keetis mingi supi, mis kordus kindla plaani järgi. Laste toiduained ja lihapütikesed olid õue peal aidas. Igal hommikul pidime koos tädiga aita rändama ja viimane võttis igast kotist, mis vaja. Liha pidime aga ise andma ja pärast supist võetuna ise suures kausis ära tundma, ja tundsimegi, selles pahandust polnud. Küll maitses tädi keedetud supp!

Põranda pesemine.
     Üheks suuremaks sündmuseks koolielus oli põranda pesemine, mis toimus 2 korda aastas: esimene kord enne jõulupühi, teine kord kevadel kooli lõpul. Siin oli ametis terve kool. Poisid kandsid vee, ka tädile kööki, kes osa vett pliidil tuliseks ajas, osa toodi pesuvannigaotse külmana klassipõrandale. Pesupäeva hommikul tulid lähedased lapsed luuad seljas: Mikuri Simol ja Alajõe Sassil oli neid mitu, toodi naabriperedest korterilaste jaoks. Peagi läks lahti tööks. Osa poisse hakkas akna poolt pinke ära lükkama, teised koos tädiga loopisid vett põrandale ja tüdrukud luudadega hõõrusid. Oli nalja ja naeru! Aga eriti põnevaks läks lugu siis, kui Kruubi Ets, üks vanema klassi poiss, tuli suure õhinaga keset suuremat veeloiku ja hüüdis:”Vaadake nüüd, kuidas vastlavurr keerleb!” ise tõustes ühe jalakannale, käed laiali, andis hoo keerlemiseks. Aga oh õnnetust! Samas oligi “vurr” keset veeloiku seljali! No nüüd oli kisa ja kära! Samas avanes õpetaja toa uks ja sisse astus õpetaja. Ta ei saanud veel pahandama hakata, kui lähedased tüdrukud temale olukorra selgeks tegid. Naeris nüüd temagi. Etsi riided tilkusid veel hulk aega. Oli mis oli, lapsed tegid tööd tädi juhtimisel ja põrand sai varsti puhtama näo.

Ise läbielanud ja üleskirjutanud kõik ülalmainitud sündmused
Alma Jüri t. Allika, sünd. Lepasaar