Kohalik keelemurrak
“Oonurme keel” oli see, mille järgi naabervalla inimesed Oonurme elaniku ära võisid tunda. Veel 20. sajandi algul leidus sõnade häälduses arvukalt erinevusi Oonurme ja naabervaldade inimeste kõnes. Allpool arhiivimaterjalides leiduvaid näiteid.
RKM II 202, 395/6 (12)
Tohoh, uradi ärg!
Tudulinna parun käis tihti Oonurmes jahil, kus olid suured metsad. Kord jahilt tulles läks parun ühes Opaku talu peremehega sellesse talusse. Perenaine praadis kiiresti liha ja lõi mune peale, et parunile süüa anda. Söögi ajal vaatas peremehe väikene poeg Tiidrik vesise suuga pealt, kui parun sõi. Ta küsis: ”As õik liha sööd ära?” – “Kõik!” vastas parun. “As munad aa?” “Munad ka,” vastas parun. “Tohoh, uradi ärg!” lausus poiss.
________________________________________________________________________________
RKM II 215, 422/3 (38)
Kellel õigem keel
Tudu metsas tööl olles Lüganuse mees ja Rannu mees vaielned, kummal õigem keelemurrak on. Oonurme mees pistand vahele, sie meie kiel on ikke kõige õigemb ja pustamb kiel, ei sel ole ühtegi keankut ega veanakut sehen.
Ise sealsamas ööld: “Voadu, voata vores voagub voava lotvas!
Näe viuna vuar tuleb, voam vuami peäl, vuat voadi peäl.
________________________________________________________________________________
1937. aastal L. Maalma poolt kogutud ja ülestähendatud materjalid, mis on hoiul Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiivis(EMSUKA).
________________________________________________________________________________
1964. aastal Aili Univere poolt tehtud helisalvestis Karl Lepasaarega Väikenuuma talust. Salvestis on hoiul Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiivis(EMSUKA).